Kas söömis- ja toitumishäirete põhjused peituvad kultuuris?

Uuringud näitavad, et keskmine normaalkaalus naine tajub end tegelikkusest umbes 20% suuremana ja keskmine söömishäirega inimene lausa kaks korda suuremana. Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia professor psühhoterapeut Kirsti Akkermann rääkis vaimse tervise taskuhäälingu „Mis mõttes“ 38. ja 39. osas söömis- ja toitumishäiretest ning nende põhjustest. 

Vastupidi levinud arvamusele ei ole terminid „söömishäire“ ja „toitumishäire“ tegelikult samatähenduslikud. Saates selgitas Akkermann, et söömishäirete hulka kuuluvad anoreksia, buliimia ja liigsöömishäire, mida iseloomustavad tugev hirm kaalutõusu ees ning äärmuslikud meetodid kehakaalu kontrollimiseks. Toitumishäired, nagu piirav ja vältiv toitumishäire, on aga seotud madala kehakaaluga ja vähese huviga toidu vastu, sageli näiteks tekstuuri- ja maitsetundlikkuse tõttu. 

Söömis- ja toitumishäired võivad esineda koos, samuti kaasub nendele tihti muid psüühikahäireid, nagu ärevushäire, depressioon ning obsessiiv-kompulsiivne häire. Sageli on söömishäired seotud emotsionaalse regulatsiooni raskuste ja perfektsionismiga. 

Akkermann on koos kolleegidega uurinud eri söömishäirete riskifaktoreid. Need hõlmavad nii bioloogilisi tegureid, nagu hormoonisüsteemide eripärad, kui ka keskkonnategureid, nagu ühiskondlik surve ja ideaalid. Naistel on eriti puberteedi ja menopausi tõttu suurem söömis- ja toitumishäirete esinemise risk, kuna nende keha muutub ajas oluliselt rohkem kui meeste oma. Samuti mõjutavad kehaga rahulolu tugevalt meedia ja sotsiaalsed normid – uuringud on näidanud, et lääne meedia tarbimine mõjutab seda rahulolu väga negatiivselt. Pidev stress ja traumad, nagu seksuaalne ja emotsionaalne vägivald, võivad samuti söömishäire tekkimist soodustada. 

Söömishäirete diagnoosimine on keeruline. Neid alatähtsustatakse ja nende põhjuseks peetakse elustiilivalikuid, hoolimata asjaolust, et nendesse suremus on psüühikahäiretest üks suurimaid ning need puudutavad eri andmetel ligi 10% elanikkonnast. Paljudel spetsialistidel ei ole söömishäirete diagnoosimiseks piisavat väljaõpet, samuti sarnanevad nende häirete sümptomid sageli teiste levinud häirete sümptomitega, mistõttu jäävad pahatihti avastamata. 

Söömis- ja toitumishäireid on võimalik ravida, kuid ravi on keeruline ja sageli ei ole ühte kindlat meetodit, mis kõigile sobiks. „Kõige tõhusam on ikkagi teraapia, mis tähendab seda, et me hakkame muutma käitumist, hoiakuid, uskumusi ja veendumusi,“ sõnas Akkermann. Seega on väga oluline söömis- ja toitumishäireid muudest haigustest eristada ning läheneda iga inimese puhul individuaalselt. Sealjuures on vaja suurendada spetsialistide ja inimeste teadlikkust, et söömisega seotud hirmudest osataks ja julgetaks rääkida. 

Söömisega seotud hoiakuid ja tervislikku toitumist tuleks tegelikult õpetada juba lapsepõlvest alates. Ühe suure probleemina näeb Akkermann koolilaste lühikesi lõunavahetunde, kus laps peab toidu kiiresti alla kugistama ja saab siis veel tundi hilinemise eest riielda. „Kümme aastat olen rääkinud kooliõpetajatele ja direktoritele, et palun teeme lastele mõistliku lõunavahetunni,“ sõnas Akkermann. „Vastu tulevad kohe argumendid, et me ei saa seda teha, sest siis ei ole meil kuskile tunde panna ja lapsed ei jõua huviringi. Nokk kinni, saba lahti.“ 

Kuula esimest osa

Kuula teist osa

Kirsti Akkermanni juhitav psühhopatoloogia mehhanismide uurimisrühm tegeleb küsimusega, milline on bioloogiliste, psühholoogiliste ja keskkondlike tegurite koosmõju psüühikahäirete kujunemisele ja püsimisele. Töörühma laiem eesmärk on töötada välja individuaalsemaid, täpsemaid ja tõhusamaid diagnoosimis- ja ravimeetodeid. 

Loe ja kuula lisaks: