Tartu Ülikooli teadlased leidsid, et isiksuseomadused on vaimse tervise probleemidega tihedamalt seotud kui seni eeldati. Hiljutise uuringu tulemused võivad aidata luua ennetusmudeleid, mille abil saab hinnata inimese vaimse tervise riske ning pakkuda tõhusamaid sekkumisi, kirjutab Novaator.
Inimese isiksuseomadused võtavad kokku talle omased mõtted, tunded ja käitumise ning avalduvad igapäevaelus väga erinevatel viisidel. Ka vaimse tervise seisundi taga on tihti isiksuseomadused, selgus hiljutisest Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi ja genoomika instituudi teadlaste uuringust. Tuli välja, et isiksuseomaduste ja vaimse tervise kokkulangevus on varem arvatust kõrgem.
Uuringus analüüsisid nad enam kui 16 000 geenidoonori isiksuseomadusi ja vaimse tervise seisundit. Mõlemat uuriti kahel tasemel – kõigepealt väga üldiselt ja siis spetsiifilisemalt. Isiksuseomaduste puhul tähendas see viie üldomaduse – neurootilisuse, meelekindluse, kogemustele avatuse, ekstravertsuse ja sotsiaalsuse, aga ka paljude kitsamate iseloomujoonte analüüsi.
Lisaks suurele uuritavate hulgale tegi Eesti geenidoonoritel tehtud uuringu maailmas ainulaadseks see, et isiksuseomadusi hindasid lisaks doonoritele ka nende partnerid, lähedased sugulased või head tuttavad.
Uurimisrühma juht René Mõttus rääkis, et kahe infoallika kasutamine võimaldas saada üle tavapärastest probleemidest isiksuseomaduste hindamisel nagu subjektiivsed vastamiskalded ja muud mõõtmisvead.
Vaimse tervise puhul vaatasid nad nii üldist riski kogeda erinevaid probleeme kui ka konkreetse inimese spetsiifilist laadi kaebusi: häiritust, hirmu, unetust, kurnatust, keskendumisraskusi ja hüperaktiivsust.
Uuringus leidis töörühm, et isiksuseomadused seletasid ära umbes veerandi vaimse tervise probleemide üldriskist. Ka sellele lisanduvatest spetsiifilisematest kaebustest võis ligi veerandi kirjutada isiksuseomaduste arvele. Keskmiselt oli vaimse tervise üldrisk kõrgem inimestel, kellel on kalduvus tunda kergesti piinlikkust, vajada teiste abi ja kinnitust. Seisundi kokkulangevus isiksusega sõltus ka sellest, millise vaimse tervise probleemiga oli tegu.
Kõige tugevamalt olid omavahel seotud madal meelekindlus ja keskendumisraskused. Samas ei seostunud mõni vaimse tervise valdkond näiteks unetus olulisel määral ühegi isiksuseseadumusega. See viitab, et eri vaimse tervise probleemidega inimeste isiksuseprofiilid erinevad märkimisväärselt.
Uuringu juhtautor Helo Liis Soodla rõhutas, et oluline on pidada meeles, et iseloom ei määra vaimse tervise probleeme. „Väga paljud inimesed, kelle isiksuseomadused võiksid statistilises mõttes justkui ennustada kehva vaimset tervist, tunnevad end väga hästi ning vastupidi – paljud, kes ühel või teisel hetkel probleeme kogevad, võiksid oma loomuomaduste poolest justkui täiesti muretud olla,“ selgitas Soodla.
Võimalikke vaimset tervist mõjutavaid tegureid on väga palju alates geneetilistest riskivariantidest kuni stressirohkete elusündmusteni lapseeas. Enamik taolisi mõjureid seletab iseseisvalt vaid väga väikse osa vaimsest tervisest. „Meie uuringu põhjal võiks isiksuseomadusi pidada üheks kõige usaldusväärsemaks ja tugevamaks tegurite rühmaks, mis mõjutab vaimse tervise probleemide teket, püsimist või nende puudumist,“ ütles Soodla.
Tulemustele toetudes on võimalik koostada praktikas kasutatavaid mudeleid, mis ennustavad isiksuseomaduste põhjal inimeste vaimse tervise probleemide riski. Niisamuti on isiksuseomaduste põhjal võimalik hinnata ameteid, mille pidajatele inimesed rohkem või vähem sarnanevad.
Ühelt poolt muudab sellise ennustamise võimalikuks see, et isiksuseomadused on suhteliselt püsivad. Kõrgema riskiga inimesed võivad olla tähelepanelikumad võimalike probleemide ohu korral ning astuda ennetavaid samme, näiteks pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole.
Teiselt poolt ei ole aga isiksuseomadused sugugi kivisse raiutud. Mida täpsemalt on teada, millised isiksuseomadused vaimse tervise probleemide riski suurendavad, seda suurem on võimalus just nende omaduste jaoks sobivaid sekkumisi välja töötada.