Psühholoog on inimese psüühika teaduslikult uurija ja/või tõenduspõhiste teadmiste rakendaja. Milline teekond tuleb läbida, et psühholoogiks saada?
Psühholoogiks spetsialiseerumise tee algab bakalaureuseõppega, kus antakse laiem ülevaade psühholoogia peamistest teoreetilistest ja metodoloogilistest alustest.
Enamasti eeldab psühholoogina tegutsemine aga siiski vähemalt psühholoogia magistrikraadi olemasolu. Magistrantuuri "rongile" võib astuda ka mõne muu eriala esindaja, kes on esialgu psühholoogiat näiteks kõrvalerialana või täiendkoolitustel õppinud. Kui eeldusained on läbitud (arvestame ka mujal läbitud samasisulisi kursuseid), oled oodatud magistrisse kandideerima.
Kui sulle sobib töö inimestega ja tahad saada tõenduspõhiste psühholoogiateadmiste rakendajaks ehk praktikuks, tuleks omandada psühholoogi kutse. Hetkel kehtib Eestis psühholoogia valdkonnas neli kutset:
Kõik psühholoogi kutsed eeldavad psühholoogia magistrikraadi. Kui su bakalaureusetaseme haridus ei ole psühholoogias, siis on sul võimalik saada koolipsühholoogiks, psühholoog-nõustajaks või spordipsühholoogiks, küll aga tuleb magistrantuuri sisse astumiseks ikkagi läbida eeldusained. Selleks, et saada kliiniliseks psühholoogiks, tuleb läbida psühholoogia bakalaureuseprogramm täies ulatuses.
Magistrikraadi saamise järel tuleb läbida ka juhendatud praktikaga kutseaasta, seega tuleb arvestada õpingutega, mis kestavad kokku vähemalt 3+2+1 aastat. Hetkel pakutakse Tartu Ülikoolis kliinilise psühholoogi ja nõustaja kutseaastaid ja Tallinna Ülikoolis koolipsühholoogi kutseaastat.
Lisaks psühholoogi ametile on nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes ained, mis valmistavad ette karjäärinõustaja kutse saamiseks. Karjäärinõustamise eesmärk on aidata inimesel end paremini tundma õppida, teha läbimõeldud valikuid haridusteel ja teadlikult kujundada kõiki oma elurolle.
NB! Klaarimaks väga tavalist segadust - psühhiaater ja psühholoog ei ole sama tähendusega ametinimetused. Psühhiaater on arst, kes kirjutab välja ravimeid, seda psühholoogid ei tee. Psühhiaatriks saamiseks tuleb minna õppima meditsiini ja spetsialiseeruda residentuuris vaimsete probleemide ravimisele.
Kui sulle meeldib esitada ja lahendada keerulisi küsimusi ja tahad saada teadlaseks, tuleb magistrikraadi saamise järgselt kandideerida doktorantuuri ja jätkata õpinguid teadusliku uurimistöö tegemise valdkonnas. Selle suuna valijad jäävad tihti seotuks ülikoolidega või asuvad tööle mõnes teadusasutuses ja juhivad ühiskonnas tähtsate probleemide lahendamist.
Ka praktilise suuna valijatel ei ole muidugi keelatud enesetäiendamine doktorantuuris, mis võimaldab saada mõnes psühholoogia valdkonnas eriti hinnatud eksperdiks.
Kui ka pole soovi saada päris teadlaseks või kutsega psühholoogiks, siis on muidugi võimalik igasugust psühholoogiaharidust edukalt rakendada eluvaldkondades, kus tegeletakse inimkäitumise seaduspärade ja kujundamisega, näiteks ettevõtluses või poliitikas. Loe kuidas psühholoogia abil poliitikaid kujundada.