Autor:
Tim Mossholder (pexels.com)

Eesti on hakanud maailma õnnelikkuse edetabelis langema

Kolmapäeval ilmunud maailma õnneraportis paigutub Eesti 34. kohale, jagades sellega pulka El Salvadori ja Poolaga. Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik rääkis Novaatorile, kuidas Baltimaades on iga uus põlvkond oma eluga rohkem rahul ja õnnelikum, liikudes nii järjest lähemale Põhjamaadele.

„Õnnelikkus on see, kuidas inimesed vastavad uuringutes sõnastatud küsimusele „Kui õnnelikuks Te end kõike kokkuvõttes peate?“. Need vastused on sarnased sellele, kuidas vastatakse teisele küsimusele „Kuivõrd rahul Te kõike kokkuvõttes oma eluga üldiselt olete?“. See on arusaadav, kuna on raske ette kujutada, kuidas saab väga õnnetuna eluga rahul olla,“ sõnas Allik.

Tema sõnul on õnnelikkuse uuringud olulised, kuna kujutavad endast üsna tundlikku näitajat inimese ja terve ühiskonna vaimsest seisundist. Näiteks kui inimene ütleb, et ta on õnnetu, siis on see ohumärk võimalikest enesetapumõtetest. Riigi keskmise õnnelikkuse taseme muutus on Alliku hinnangul hea indikaator ka sellest, kuidas rahvas reageeris valitsuste poolt seatud koroonapandeemiast tulenevatele piirangutele.

Raporti järgi on seitsmendat aastat järjest kõige õnnelikum rahvas soomlased. Veel võib leida väga õnnelike riikide seast näiteks kogu Skandinaavia, Iisraeli ja Hollandi. Kõige vähem on õnnelikke inimesi Afganistanis, Liibanonis ja Lesothos. Ukraina paigutus raportis 105. kohale. Venemaa asetus 72. kohale.

Võrreldes eelmise aastaga langes Eesti edetabelis kolme koha võrra. Kui 2023. aastal jõudsid eestlased 31 kohale, siis nüüd võeti 34 koht. Varasemate aastate lõikes on Eestit trend siiski positiivne: 2022. aastal olid eestlased 36. ja 2021. aastal 41. kohal.

Kui soomlaste seas on üldine õnnelikkuse tase püsinud stabiilselt väga kõrge, on riik ajalooliselt pidanud rinda pistma ka Euroopa lõikes kõrge enesetappude määraga. Kuidas seda selgitada? „Seda näilist paradoksi, et õnnelikes maades on kõrge enesetappude tase, märgati juba ammu. Tegelikult mingit vastuolu pole. Enesetappe sooritab vaid väga väike hulk end lootusetult tundvaid inimesi. Üks enesetappude põhjus võib seisneda aga selles, et kui üldine sotsiaalne norm olla õnnelik on kõrge, siis võib selle täitmine olla inimesele ületamatult raske,“ selgitas Allik. 

Õnneks pole Soome enam tema sõnul näilise vastuolu kuigi hea näide, kuna seal on viimaste aastatega enesetappude arv poole võrra vähenenud, osaliselt just õnnelikkuse arvelt. Näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel oli 2019. aastal Soomes 13,4 enesetappu 100 000 elaniku kohta, Eestis oli see näitaja 12,0.

Maailma kõige õnnelikumad on Leedu noored

Earühmadesse jaotatuna on värske raporti järgi kõige õnnelikumad alla 30-aastased leedukad. Eesti noored paigutusid ühele pulgale Poola ja Saudi Araabiaga, asetudes 44. kohale. Jüri Alliku sõnul tuleb Leedu noorte üle vaid rõõmustada.

„Leedu üle võib rõõmu tunda. Üldine reegel on selles, et taasiseseisvumise hetkel 1991. aastal olid Eesti, Läti ja teised ikkest vabanenud riigid eluga rahulolult ja õnnelikkuselt kaugel maas sellistest heaoluriikidest nagu Soome ja Rootsi. Trend on selles, et iga uus põlvkond on oma eluga rohkem rahul ja õnnelikum, liikudes lähemale Põhjamaadele. Paistab, et noored leedukad on seda vahet eriti jõuliselt kahandanud,“ selgitas Allik.

Samas on rahvusvahelised kommentaatorid juba välja toonud kurva suundumuse, mille kohaselt küll suurem hulk noori otseselt ei kannata. Samas leiavad nad end järjest ahenevate majanduslike väljavaadete keskelt, tundes ennast üha enam kõrvalejäetuna. Näiteks on Põhja-Ameerikas toimunud noorte seas järsk langus, mis on vanemad inimesed neist õnneindeksis ette viinud.

Alliku sõnul viitab see üldisele maailma arengusuunale, mille kohaselt on praeguste noorte elukvaliteet nende vanemate omast kehvem. „Subjektiivset elukvaliteedi langust võidakse tajuda erinevalt. Näiteks, kui võrrelda elukvaliteeti oma eakaaslastega, siis põlvkondade vaheline erinevus ei pruugi nii silmatorkav olla. Kui aga Põhja-Ameerika noored võrdlevad ennast rohkem oma enda vanematega, võib see neid päris kurvaks teha,“ selgitas teadlane.

Kuigi õnnelikkuse taolist mõõtmist on ohtralt kritiseeritud, on Alliku hinnangul raporti tulemused igati usaldusväärsed. „Üsna keeruline on uurida õnnelikkust muul viisil, kui küsida inimeste käest, kas nad on õnnelikud. Näiteks vereproovi abil ei osata õnnelikkust veel mõõta. Kuna tavaliselt küsitakse seda küsimust aga suure hulga inimeste käest, siis saadud vastuste keskmine on piisavalt usaldusväärne ehk hästi korratav. Õnnelikkuse uuringutel on ka oma ajakiri Journal of Happiness Research, milles avaldatakse töid, mis üritavad välja selgitada seost küsimustike vastuste ja selle vahel, mis inimesega või terve ühiskonnaga toimub,“ sõnas teadlane.

Neil, keda õnne mõõtmine rohkem huvitab, soovitas Allik lugeda Anu Realo Sirbis arvaldatud artiklit „Õnne valem“.

rõõmus laps sai süsti

Inimese vaktsineerimisvalmidust ennustavad kümned isiksuseomadused

näitleja mustal laval

Uues Anatoomikumis etendub Belgia neurokomöödia

jooksjad staadionil

Sportlased on sageli valmis väärkohtlemist taluma tulemuste nimel